Читать онлайн «P?rgup?hja uus Vanapagan»

I

Inimestest ja teedest eemal laanekurus asus üksik talu Põrgupõhja. Kõigi teada pidi ta juba aastaid tühi seisma, sest vana peremees suri ära ja uut polnud leidunud. Kuid ühel ilusal päeval nägi juhuslik möödamineja, et Põrgupõhja toaunkast käib suits välja. Seega oli kindel, keegi pidi seal elama. Aga kes see keegi õieti oli, see ei huvitanud eriliselt kedagi. Sest kellesse puutus Põrgupõhja uus peremees. Kulus hulk aega, enne kui needki, kel vägi ja võimus, temast kuulda said ja talt aru pärisid. Aga uue peremehe paberid olid korras: nimi Jürka, kristlikus abielus Lisetega, ilma lasteta.

«Kes andis luba Põrgupõhjale asuda?» küsiti Jürkalt.

«Taevas tahtis,» vastas see.

«See pole ju taeva talu. »

«Aga kelle siis?» küsis Jürka.

Sellest kahest vastusest järeldati Jürka ja tema naise Lisete kohta, et nad on mingisugused lahkusulised ja et nende ülemise korraga pole kõik päris korras. Nii siis – üsna õiged elanikud Põrgupõhja tarvis, sest täie aruga inimesed otsivad teiste omasuguste seltsi.

«Kust sa teadsid, et Põrgupõhja on tühi?» päriti Jürkalt.

«Seal polnud ju inimesi sees,» kõlas vastus.

«Jah, mujal olid teised ees,» seletas eit.

«Ja seal meeldis?»

«Küllap vist,» vastas Jürka.

«Talu nimi meeldib ka?» muigas ametnik.

«Nimi veel rohkem,» vastas Jürka tõsiselt.

«Noh, kui lugu nõnda, siis jääd sa Põrgupõhja peremeheks ja seal võid sa nagu Vanapagan oma eidega mürada, keegi ei tule sind sinna segama. »

«Nagu Vanapagan oma eidega,» kordas Jürka ja hakkas ise laginal naerma, mis kostis nagu hobuse hirnumine kõmisevast tünnist.

Ametnik jäi naerjale imestunult otsa vahtima, sest esimest korda oma elus kuulis ta sellist naeru: see ei tulnudki nagu inimese suust.

Aga Jürkat vahtides märkas ametnik peagi, et vaevalt on ta varemalt sellist meestki näinud. Kasvult ehk pisut üle keskmise, kuid rinnust ennem tünn kui mees. Käsivarred hoiduvad kehast nagu kangelt eemale. Nägu lai ja lopergune, otsaesine madal ja lame, peaaegu nõos, pea suur ja ümarik, juus punakas ning kräsus, kõrvade äärest ühenduses samasuguse habemega, mis ulatub alla kaelale ja vististi ka rinnale. Üldse on raske öelda, kus sellisel mehel habe võib lõppeda. Jalasääredki ehk täis tokerjat karva. Üsna veider oli selle mehemüraka kõrval näha väiksevõitu, kõhna, pisut vimmas süsimusta eite. Kuis need kaks küll kokku sattunud ja kuis nad küll toime tulevad! Aga pidid tulema, sest tundus, et nad pole enam noorpaar.

«Teil pole lapsi,» ütles ametnik lõpuks. «Lapsed peaks olema, muidu pole kohal ega tööl mõtet. »

«Eks nad jõua tulla,» lausus Jürka.

«Kui leiba jätkub, siis tulevad,» täiendas Lisete vanamehe sõnu.

«Kas siis tänini pole jätkunud?» küsis ametnik.

«Ju siis pole, kui lapsi ei ole,» vastas eit.