Читать онлайн «Viitrijaht»

Автор Юхан Теорин

Originaal:

Johan Theorin

Jakten på hwitrerna

Krönikan om Jarmaland

Bonnier Carlsen

Rootsi keelest tõlkinud Heidi Saar

Toimetanud Reet Trummal

Kujundanud Anu Ristmets

Copyright © Johan Theorin 2019

Published by agreement with Salomonsson Agency

Kaas ja illustratsioonid © Filippo Vanzo 2019

Kaart: Anders Parsmo

Autoriõigus tõlkele: Heidi Saar ja OÜ Eesti Raamat, 2020

ISBN 978-9949-091-93-5 (köites)

ISBN 978-9949-091-94-2 (epub)

Lohemadu ilmus mägijärve külmast sügavusest välja. Ta torkas nina veepinnale, avas suu ja nuusutas suveõhku. Isegi siin üleval mägedes tundis tema keel rohu ja mulla lõhna. Ta haistis ka olendite jälgi. Jälgi väikestest ja suurtest loomadest, kes järve ümber liikusid: lemmingud, polaarrebased ja üksikud karud. Suuremad neljajalgsed olid aga täiesti eemale peletatud; seda olid teinud kahejalgsed olendid. Lärmavad vahedate relvadega olendid, kes liikusid rühmades.

Kahejalgsed olid üksteise peale lõuanud ning tapnud ja surnud põhjustel, millest lohemadu midagi ei teadnud. Ei hoolinud. Nüüd oli mägedes jälle rahulik. Lohemadu oli siiski ettevaatlik ega vedanud oma pikka keha veest välja. Madu nuusutas ja kuulatas, aga ühtegi valju heli ei olnud kuulda. Enne oli kõrvu kostnud heli pikast pasunast, mida üks noor ja kärme kahejalgne mägedes kaasas kandis. Neiu pasuna pikad törtsud olid lohemao jaoks kui nõiduslikud meelitused ja ta oleks neid hea meelega veel kuulanud. Aga nüüd valitses vaikus.

Lohemadu sisises nagu tervituseks kõigile teistele lohemadudele siin mägedes. Neid leidus, sest nende lõhna oli tunda. Siis libises lohemadu jälle veepinna alla puhkama ja pillihäält ootama.

Varjud kalju all

Järgmisel päeval pärast Salajaki lahingut läheb Lovisa Georgitütar lohemaoga kohtuma. Väljaspool kindlust ta relva kaasas ei kanna.

Mida siin mägedes juhtuda võib? Viitrid on ju võidetud. Vaenlase kindlus on vallutatud ja võitu selle suurimas saalis tähistatud.

Lovisal on kaasas vaid pasun, millega ta tavaliselt kutsub lehmi. Nüüd meelitab ta mägede vahelt välja lohemao, kes on sama suur kui purjelaev. Sellegipoolest tahab ta lohemaoga kohtuda üksi.

„Kuhu te lähete, preili Lovisa?“ küsib üks ihukaitsja.

Ihukaitsjaid on kaks ja nad käivad tal nii tihedalt kannul, nagu kannaksid nad pruudiloori.

„Natukeseks jalutama,“ vastab Lovisa napilt.

„Siis me tuleme kaasa. “

Lovisa isa Georgi käsu järgi peavad sõdurid Lovisat valvama igal pool ja nad teevad kohtumise lohemaoga palju raskemaks. Ihukaitsjad on laiaõlgsed Frösö mehed, kes hoiavad ta kindluse käikudes ja saalides kogu aeg nägemisulatuses. Turvaliselt, aga igavalt. Kui lahing on võidetud ja viitrid läinud, milleks siis veel ihukaitsjad?

Lovisa ei vaidle vastu, aga kiirendab sammu. Müüriväravast välja ja mäest alla. Vaid paar päeva tagasi peeti siin nõlval Salajaki kindluse pärast lahingut, nüüd aga on kõik vaikne ja rahulik.

Sõdurid püsivad sabas. Nad on vait, aga nende mõõkade kõlin ja sammude kõmin segab enamgi veel. Lovisa surub hambad kokku.