Читать онлайн «Kus laulavad langustid»
Автор Делия Оуэнс
Delia Owens
Kus laulavad langustid
Inglise keelest tõlkinud Bibi Raid
Originaal:
Where the Crawdads Sing
by Delia Owens
G. P. Putnam’s Sons
Copyright © 2018 by Delia Owens
All rights reserved including the right of reproduction in whole or in part in any form. This edition published by arrangement with G. P. Putnam’s Sons, an imprint of Penguin Publishing Group, a division of Penguin Random House LLC.
Tõlge eesti keelde © Bibi Raid ja Rahva Raamat 2019
Toimetaja René Tendermann
Luuletused tõlkis Peep Ilmet
Kaanekujundaja Na Kim
Kaanefotod Andrew Geiger;
John & Lisa Merrill / Getty Images
Kaane töötlus Jan Garshnek
E-raamat OÜ Flagella
ISBN (trükis) 978-9949-693-31-3
ISBN (e-pub) 978-9949-693-32-0
Amandale, Margaretile ja Barbarale
Kui poleks
teid iial näinud ma,
siis tundnud poleks ka.
Aga ma nägin
ma tundsin
ma armastasin,
igavesti.
Proloog
1969
Padur ei ole soo. Padur on valgusruum, kus hein kasvab vees ja vesi valgub üheks taevaga. Aeglaselt liikuvad ojad uitavad uniselt mere poole, kandes päikest endaga kaasa, ning pikajalgsed linnud tõusevad tuhandete lumehanede kisa peale õhku, tehes seda ootamatu graatsilisusega – nagu ei oleks neid lendama loodud.
Siin-seal muutub padur aga madalate mülgastega sooks, mis peidab end rõskete metsade rüpes. Soovesi on liikumatu ja tume, see on neelanud kogu valguse oma mudasesse kurku. Isegi öise eluviisiga loomad omandavad selles hämaras peidupaigas päevased kombed. Siin on muidugi helisid, kuid võrreldes paduraga on soo vaikne paik, sest kõdunemine on rakupõhine töö. Elu laguneb ja lehkab ja saab tagasi mädanenud kõduks; surma nukrast mülkast sigineb uus elu.
30. oktoobri hommikul 1969. aastal lebas Chase Andrewsi surnukeha soos, mis oleks selle vaikselt, rutiinselt endasse neelanud. Selle igaveseks peitnud.
Soo teab surmast kõike ega näe selles tingimata tragöödiat, kindlasti mitte pattu. Kuid sel hommikul sõitsid kaks linnapoissi jalgratastega vana tuletõrjetorni juurde ning märkasid selle kolmandalt korruselt Chase Andrewsi teksatagi.1.
Ema
1952
Augustikuumus kõrvetas hommikuõhku, padura niiske hingus kattis tammed ja männid uduga. Saabalpalmide väikesed salud seisid ebatavaliselt tardununa, ainsaks liikumiseks laguunilt lendu tõusva haigru aeglased tiivalöögid. Ja siis kuulis Kya, kes oli sellal kõigest kuueaastane, võrkukse plaksatust. Väikesel toolil seisev tüdruk katkestas poti küürimise ja asetas selle kraanikaussi lahjasse seebivette. Nüüd ei olnud kuulda enam midagi peale tema enda hingamise. Keegi oli hütist lahkunud. Kes? Ema küll mitte. Tema ei laseks iial uksel kinni kolksatada.
Aga kui Kya välja verandale jooksis, nägi ta pikas pruunis seelikus ema, lõhikuvoldid pahkluid naksamas, kui ta kõrgetel kontsadel mööda liivast teerada astus. Ümmarguse ninaga kingad olid alligaatorinahka imiteerivast kunstnahast. Need olid tema ainsad linnakingad. Kya tahtis teda hüüda, kuid teadis, et ei tohi isa äratada, seega avas ta ukse ning seisis tellistest ja laudadest laotud trepile. Sealt nägi ta sinist reisikohvrit ema käes. Tavaliselt teadis Kya kutsikale omase veendumusega, et ema tuleb tagasi, kaasas rasvasesse pruuni paberisse pakitud lihatükk või alaspidi rippuva peaga kana. Aga nendele käikudele ei pannud ema iial jalga alligaatorikingi ega võtnud kaasa kohvrit.
