Читать онлайн «See, mis ei tapa»

Trükikoda OÜ Greif

Proloog

Aasta varem, koidikul

SEE LUGU ALGAB UNENÄOST, mis õigupoolest polegi kuigi eriline. Seal on lihtsalt üks käsi, mis taob vanas Lundagatani toas rütmiliselt ja visalt vastu madratsit.

Ometi sunnib see Lisbeth Salanderit juba aovalges voodist tõusma. Ta istub arvuti ette ja jaht algab.

I osa

VALVAS PILK

1. –21. november

NSA – riiklik julgeolekuamet – on USA kaitseministeeriumile alluv föderaalne ametkond. Selle peakorter asub Fort Meade’is Marylandis, Patuxenti kiirtee ääres.

Alates asutamisest 1952. aastal on NSA tegelenud signaaliluurega, tänapäeval seisneb see eeskätt interneti- ja telefonijälgimises. Ametkonna volitused on üha kasvanud ja praegu jälgitakse päevas rohkem kui kahtekümmet miljardit telefonikõnet ning elektronkirja.

1. peatükk

Novembri algus

FRANS BALDER OLI ennast alati viletsaks isaks pidanud.

Ehkki August oli juba kaheksa-aastane, polnud Frans varem õieti üritanudki isarolli sisse elada, ja vale oleks väita, et ta eesseisvale ülesandele mõeldes end praegu mugavalt tundis. Kuid ta pidas seda oma kohuseks. Poisil on eksnaise ja selle neetud Lasse Westmani juures halb elada.

Seepärast loobus Frans Balder oma tööst Silicon Valleys ja lendas koju, ning seisis nüüd peaaegu šokeerituna Arlandal taksosabas. Ilm oli kuradi sant. Vihm ja torm piitsutasid nägu, ja sajandat korda kõhkles ta, kas see on ikka õige tegu.

Temast, egotsentrikust, saab täiskohaga isa, kas pole pöörane? Sama hästi oleks ta võinud loomaaeda tööle minna. Ta ei teadnud midagi ei lastest ega üldse elust laiemas mõttes, ja mis kõige imelikum: keegi polnud temalt seda palunud. Ei ema ega vanaema polnud talle helistanud, veendes teda vastutust võtma.

Ta oli seda ise otsustanud, ja nüüd kavatses ta vaatamata vanale hooldusõigusotsusele ja ilma igasuguse hoiatuseta eksnaise juurde lihtsalt sisse astuda ja poisi ära tuua. Sellest tekib kindlasti paras möll. Lasse Westman annab talle kindlasti tappa. Aga on nagu on, ta hüppas taksosse, mille naisjuht näris maniakaalselt nätsu ja üritas temaga vestlust alustada. See poleks isegi parematel päevadel õnneks läinud. Frans Balder ei olnud kuigi jutukas.

Ta lihtsalt istus tagaistmel, mõtles poja ja kõige viimasel ajal juhtunu peale. August polnud ainus ega isegi mitte peamine põhjus, miks ta Solifonist töölt ära oli tulnud. Ees on suur elumuutus ja silmapilguks käis tal peast läbi mõte, kas ta ikka jaksab. Vasastani poole sõites oli tunne, nagu kaoks temast viimanegi jõuraas, ja ta surus maha hetkelise tahtmise kõik kuradile saata. Nüüd ei saa enam taganeda.