Читать онлайн «Gorbatšov»
Автор Уильям Таубман
Originaali tiitel:
William Taubman
Gorbachev: his life and times
W. W. Norton & Company
2017
•
Toimetanud Leino Pahtma
Korrektuuri lugenud Janne Jõeots
Sarja kujundanud Dan Mikkin
Kujundanud Mari Kaljuste
•
Copyright © 2017 by William Taubman
Published by arrangement with The Robbins Office, Inc. and Aitken, Alexander & Associates, Ltd.
Kõikide fotode autoriõigus kuulub Gorbatšovi fondile, v. a. foto lk 560, mille autoriõigus kuulub Cold War Studies Archive'ile (Harvardi ülikool).
© Tõlge eesti keelde. Tõnis Värnik, 2017
ISBN 978-9985-3-2945-0
ISBN 978-9985-3-4324-1 (epub)
•
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2017
•
Trükikoda Greif OÜ
JANE’ILE
ja meie lapselastele:
Milole, Jacobile ja Norale
AUTORI MÄRKUS
Erilist tähelepanu tuleb pöörata kolmele probleemile: poliitiliste siltide kleepimisele, valitseva kommunistliku partei poliitbüroo koosolekute protokollidele ja vene nimede kirjutamisviisile.
Nõukogude (aga ka lääne) vaatlejatel oli Gorbatšovi võimuloleku ajal kombeks sildistada tema vastaseid vasakpoolsete ja parempoolsetena. Neid kommunistliku partei liikmeid, sõjaväelasi, julgeolekutöötajaid ja teisi, kes olid Gorbatšovi reformide vastu, nimetati parempoolseteks. Demokraate, iseäranis aga radikaalsete vaadetega demokraate, kes õhutasid Gorbatšovi turumajanduse kehtestamisel kiirustama, teati kui vasakpoolseid. Pidades aga silmas seda, kuidas niisuguseid mõisteid kasutati väljaspool NSV Liitu – kommuniste nimetati harilikult vasakpoolseteks ja turumajanduse ustavaid poolehoidjaid parempoolseteks –, siis võib nende niisugune kasutamine käesolevas raamatus osutuda eksitavaks. Seetõttu olen üldjuhul nimetanud reformide vastaseid vanameelseteks või konservatiivideks (ehkki ka viimane termin võib tekitada mõningat segadust) ja neid, kes arvustasid Gorbatšovi liiga aeglase tegutsemise pärast, radikaalideks või – kui nad olid mõõdukamatel seisukohtadel – liberaalideks.
Alates 1966. aastast tehti poliitbüroo istungitest ametlikke üleskirjutusi (рабочие записи), esialgu kommunistliku partei keskkomitee üldosakonna juhi tehtud märkmete põhjal, hiljem tegid seda elukutselised stenografistid. [1. ] Kui Gorbatšov oli partei peasekretär, tegid üksikasjalisi märkmeid ka tema abid Anatoli Tšernjajev, Georgi Šahnazarov ja Vadim Medvedev, kes osalesid poliitbüroo istungitel, aga kellel polnud õigust sõna võtta. Märkimisväärne osa nende abide ülestähendustest on saadaval Moskvas asuva Gorbatšovi fondi arhiivis. Üks väike osa üleskirjutusi on kättesaadav avalikult, suur osa aga nn fondis 89, mille avalikustas Venemaa president Boriss Jeltsin 1992. aastal. Fondi 89 dokumendid, mis on Venemaa riiklikus lähiajaloo arhiivis (RGANI) Moskvas, on omandanud ja teinud avalikuks Stanfordi ülikooli Hooveri instituut. Kongressi raamatukogu Dmitri Volkogonovi kogu (Dmitry Volkogonov Collection) sisaldab Volkogonovi enda valitud poliitbüroo istungite üleskirjutusi. Riiklikus julgeolekuarhiivis (National Security Archive – NSA) Washingtonis, kus tegin suurema osa tööst, on nii fondi 89 kui ka Volkogonovi kogu üleskirjutused, aga ka muid poliitbüroo dokumente, mille on kogunud arhiivi töötajad. Niipalju kui mina saan öelda, ei ole ametlikud üleskirjutused ja Gorbatšovi abide märkmed poliitbüroo istungitelt kuigivõrd erinevad, kui need puudutavad konkreetseid arutelusid, aga ametlikud üleskirjutused on pikemad, sest Gorbatšovi abide märkmetes pööratakse loomulikult kõige üksikasjalikumat tähelepanu tema sõnadele. Ametlikes ülestähendustes pööratakse rohkem tähelepanu poliitbüroo teiste liikmete kommentaaridele, millest mõnigi on Gorbatšovi suhtes kriitiline, seda võib-olla seetõttu, et siin avaldub neid üleskirjutuste ettevalmistamist juhtinud Gorbatšovi abi Valeri Boldini mõju, kes pettus oma ülemuses järjest rohkem. 2
