Читать онлайн «Krüüsalised. Sari "Orpheuse Raamatukogu"»
Автор Wyndham John
Orpheuse Raamatukogu:
1/2011 – H. P. Lovecraft «Hullumeelsuse mägedes»
2/2011 – Charles Stross «Palimpsest»
3/2011 – Robert E. Howard «Bal-Sagothi jumalad»
4/2011 – Arthur C. Clarke «Comarre’i lõvi»
1/2012 – Aleksandr Beljajev «Professor Dowelli pea»
2/2012 – George R. R. Martin «Öölendajad»
3/2012 – Ursula K. Le Guin «Meremaa jutud»
4/2012 – Paolo Bacigalupi «Alkeemik»
5/2012 – Alastair Reynolds «Suur Marsi müür»
1/2013 – Aleksandr Beljajev «Viimane inimene Atlantisest»
2/2013 – H. P. Lovecraft «Vari aja sügavusest»
3/2013 – Charles Stross «Külmem sõda»
1/2014 – Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski «Tigu nõlvakul»
2/2014 – Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski «Väikemees»
3/2014 – Henry S. Whitehead «Lääne-India valgus»
4/2014 – E. F. Benson «Õudusesarv»
1/2015 – Ray Bradbury «Põrmust tõusnud»
2/2015 – Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski «Esmaspäev algab laupäeval»
3/2015 – Joe Haldeman «Hemingway võltsing»
4/2015 – Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski «Marslaste teine sissetung»
5/2015 – Robert A. Heinlein «Taeva orvud»
1/2016 – C. C. Finlay «Poliitohvitser, poliitvang»
2/2016 – Robert Sheckley «Tont nr 5»
3/2016 – Murray Leinster «Uurimismeeskond»
4/2016 – Isaac Asimov «Üheksa homset»
1/2017 – John Wyndham «Krüüsalised»
Orpheuse Raamatukogu
1/2017
John Wyndham
Krüüsalised
Originaal:
The Chrysalids
1955
Sarja koostaja Raul Sulbi
ISSN 2228-0464
ISBN 978-9949-578-37-5 (trükis)
ISBN 978-9949-578-38-2 (epub)
Copyright © 2015 by John Wyndham Estate Trust, 1955
Tõlkinud Martin Kirotar © 2016
Järelsõna autor Raul Sulbi © 2016
Kaanepildi autor Meelis Krošetskin © 2016
Toimetanud Eva Luts
Kujundanud Mihkel Laar ja Raul Sulbi
Kirjastus Fantaasia
Tartu 2017
Trükitud OÜ Greif trükikojas
Digiteerinud Readme
1
Kui ma olin veel väga väike, nägin mõnikord und linnast, mis oli omamoodi veider, sest ma tollal ei teadnudki, mis see linn ülepea on.
Aga ikkagi ilmus mulle vaimusilmas linn, majadekobar suure sinise lahe rannakaarel. Nägin tänavaid, neid ääristavaid hooneid, sadamakaid, isegi ankrus seisvaid laevu, ehkki ilmsi polnud ma kohanud ainsatki merd ega paati...Ja sääraseid maju polnud ma küll iial näinud. Tänavail käis veider liiklus, vankrid liikusid ilma hobusteta ja mõnikord võis taevas märgata säravaid kalakujulisi asju, mis polnud kohe kindlasti linnud.
Enamasti nägin seda imepärast paika päevavalgel, aga vahel ka öösiti, kui tulederead jaanimardikatena rannikut ääristasid, kusjuures mõned neist tulukestest näisid hulpivat vees või hõljuvat õhus.
See oli kaunis ja paeluv paik. Kunagi, kui olin veel liiga noor ja rumal, küsisin oma vanimalt õelt Marylt, kus selline ilus linn asuda võiks.
Tema vangutas pead ja ütles mulle, et säärast kohta pole olemas – vähemalt mitte praegu. Aga võib-olla, arvas ta, võisin ma näha und ammustest aegadest. Unenäod olid veidrad asjad, mida keegi päriselt ei jaganud. Võis juhtuda, et mulle avanes vaade vanasse ilma, nagu see oli kord olnud: imelisse maailma, kus elas Vana Rahvas enne seda, kui jumal Katsumused saatis.
Ja siis hoiatas ta mind väga tõsiselt, et ma oma und kellelegi teisele ei mainiks. Nii palju kui tema teadis, ei näinud teised oma peas selliseid pilte, olgu siis unes või ilmsi, ja minust polnuks mõistlik neist juttu teha.
