Charles Perrault
Eeslinahk
Eeslinahk
Charles Perrault
Tõlkis Krete Saak
Toimetas Tuuli Kaalep
Korrektuur Tuuli Elstrok
©Skymarket OÜ
ISBN 978-9916-9509-4-4 (epub)
Elas kord kuningas, keda tema rahvas väga armastas ja naabrid väga austasid. Ta valis omale naiseks printsessi, kes oli sama vooruslik kui ilus, ja nad elasid täiuslikus õnnes ja üksmeeles. Nende abielust sündis tütar, keda oli õnnistatud nii paljude annetega, et vanemad ei osanud rohkem lapsi igatsedagi.
Palees valitses hiilgus, hea maitse ja küllus. Seal olid targad ja nutikad ministrid, vooruslikud ja pühendunud õukondlased ning ustavad ja usinad teenrid. Ruumikad tallid olid täidetud maailma kõige ilusamate hobustega, kes olid kaetud uhkete tekkidega.
Kuid võõraid, kes kuninga ratsusid imetlemas käisid, üllatas enim see, et kõige peenemas tallis ei olnud mitte hobune, vaid pikkade kõrvadega eesel!
Kuningas ei andnud seda erilist talli eeslile mitte juhuslikult, vaid tal oli selleks hea põhjus. Haruldase looma oskused olid märkimisväärsed. Nimelt oli loodus loonud ta nii erakordse, et tema põhk ei olnud sõnnikune nagu teiste eeslite oma, vaid see oli igal hommikul kaetud säravate kuldmüntidega.
Ühel talvel külmetas kuninganna kõvasti ja, tundes oma viimast tundi lähenemas, ütles oma abikaasale: „Ma pean sinuga rääkima ühel raskel teemal. Kui peaksid soovima uuesti abielluda …“
Neid sõnu kuuldes hakkas kuningas südantlõhestavalt nutma, haaras naise käest ja kinnitas talle, et teisest abielust ei ole mõtet rääkida, sest seda ei tule.
„Riik,“ jätkas kuninganna sellise lõplikkusega, mis pani kuninga veelgi enam nutma, „riik vajab järglasi ja kuna mina andsin sulle vaid tütre, hakkab rahvas nõudma poegi, kes sulle sarnaneksid. Kuid ma palun sul mitte anda järele oma rahva tahtmisele enne, kui oled leidnud printsessi, kes on minust ilusam ja täiuslikum. Palun luba seda mulle ja ma võin kerge südamega edasi liikuda. “
Kuninganna lahkumisest oli möödas mõni aasta, kui riigi kõige mõjukamad mehed kogunesid ja nõudsid kuningalt, et ta võtaks uue naise.
See palve oli kuninga jaoks raske. Ta rõhus kuningannale antud lubadusele ja oli kindel, et on võimatu leida täiuslikumat naist.
Kõigi vallaliste printsesside seast otsiti kuningale sobivat.
Talle toodi iga päev võluvate kuningatütarde portreesid, kuid ükski printsess ei olnud tema meelest nii kaunis kui ta lahkunud naine. Võimatuna näiv otsustamine ajas kuninga peast segi.Oma pettekujutelmas oli ta jälle noor mees, kellele noor ja kaunis tütar näis tema kalli abikaasana. Elades minevikus, palus kuningas oma õnnetul tütrel temaga kiirelt abielluda.
Noor printsess oli ahastuses. Ta otsustas nõu pidada oma ristiema, Sirelihaldjaga. Haldjas, kes armastas printsessi väga, palus tal jääda rahulikuks – temaga ei juhtu midagi halba, kui ta järgib saadud juhtnööre.
„Mu kallis laps,“ sõnas ta tüdrukule, „sinu isa soovi täitmine oleks suur õnnetus, kuid seda saab vältida. Ütle talle, et sinu nõusoleku saamiseks peab ta sulle kinkima ilmakarva kleidi. “
Printsess tänas oma ristiema südame põhjast ja järgmisel päeval rääkis ta isaga nii, nagu haldjas oli juhendanud – ta ütles, et keegi ei võida ta südant ilma talle ilmakarva kleiti kinkimata. Rõõmust ja lootusest pakatav kuningas kutsus enda juurde kõige osavamad käsitöölised ja nõudis neilt ilmakarva rüüd. Kui nad aga hakkama ei saa, lubas kuningas nad hukata. Õnneks ei pidanud valitseja surmaotsust teoks tegema, sest teisel päeval toodi talle nõutud rüü. Lahti rullides oli see kleit ilusam kui ükski kuldsete pilvedega kaetud taevas. See tegi printsessi väga õnnetuks ja ta ei teadnud, mida teha.