Originaali tiitel:
Åsa Larsson
Solstorm
Albert Bonniers Förlag
2003
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kadi-Riin Haasma
Kujundanud Mari Kaljuste
Copyright © Åsa Larsson 2003
Published by arrangement with Ahlander Agency
© Tõlge eesti keelde. Maarja Aaloe, 2015
ISBN 978-9985-3-3566-6
ISBN 978-9985-3-3690-8 (epub)
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2015
Trükikoda AS Printon
Minu lauba taga kasvab
raevu puu
punaste välkuvate lehtedega, siniste, valgete lehtedega!
Puu
mis veel väriseb tuules
Ja ma kavatsen lõhkuda
sinu maja, ja mitte miski
ei jää mulle võõraks
isegi mitte
inimlikkus
Puu murrab end
seestpoolt välja
ja lõhub
kolbast maja
Ja helendab
nagu latern keset metsa
keset pimedust
Siis sai õhtu ja sai hommik – esimene päev
Kui Viktor Strandgård sureb, ei ole see tegelikult esimene kord. Ta lebab selili Väeallika kirikus ja vaatab hiiglaslikest laeakendest välja. Tema ja tumeda talvetaeva vahel justnagu ei olekski midagi.
Enam lähemal pole võimalik olla, mõtleb ta. Kui oled rännanud maailma lõpus mäe otsas asuvasse kirikusse, on taevas nii lähedal, et peaaegu võiks käe välja sirutada ja seda puudutada.
Virmalised vonklevad öötaevas nagu draakon. Tähed ja planeedid on sunnitud alistuma sellele suurele virvendavale valguskoletisele, kes kiirustamata endale taevavõlvil teed rajab.
Viktor Strandgård saadab tema teekonda pilguga.
Huvitav, kas ta laulab ka, mõtleb ta. Nagu üksildane vaal meresügavustes?
Ja nagu oleks tema mõte pärale jõudnud, jääb draakon hetkeks seisma. Katkestab oma vankumatu rännaku. Vaatab Viktor Strandgårdi oma külmade talvesilmadega. Sest ta on seal põrandal lamades tõepoolest ilus nagu ikoon. Tume veri nagu aupaiste pikkade heledate juuste ümber. Nüüd ei tunne ta enam oma jalgu. Ta jääb uimaseks. Tal ei ole valus.
Kummalisel kombel mõtleb ta seal lamades ja draakonile silma vaadates oma eelmise surma peale. Kui ta kord varakevadel jalgrattaga pikast kallakust alla Adolf Hedinsvägeni ja Hjalmar Lundbohmsvägeni nurgale sõitis.
Rõõmus ja äsja päästetud saanud, kitarr seljas. Ta mäletab, kuidas rattad jääl abitult libisesid, kui ta meeleheitlikult pidurdada püüdis. Kuidas ta nägi paremalt lähenemas naist punase Fiat Unoga. Kuidas nad teineteisele otsa vaatasid, nähes teise silmis arusaamist, et nüüd see juhtub, jäine liug otse surmale vastu.See pilt silma võrkkestal, sureb Viktor Strandgård teist korda oma elus. Sammud lähenevad, aga neid ta ei kuule. Tema silmad ei tarvitse taas kord näha läikivat nuga. Kirikupõrandal lebab tühja kestana tema keha, mida nuga läbistab. Ikka ja jälle. Ja draakon jätkab kõigutamatult oma teekonda üle taevavõlvi.
Esmaspäev, 17. veebruar
Rebecka Martinsson ärkas iseenda ägedate hingetõmmete peale, kui ärevus tema keha üle võimust võttis. Ta lõi pimeduses silmad lahti. Just une ja ärkveloleku piiril oli talle tundunud, et korteris on veel keegi. Ta lamas vaikselt ja kuulatas, ent kuulis vaid iseenda südant, mis tagus rinnus nagu hirmunud jänes. Sõrmed otsisid kobades öökapilt äratuskella ja leidsid väikese valgusenupu. Kolmveerand neli. Ta oli neli tundi tagasi magama heitnud ja ärkas nüüd juba teist korda.