Читать онлайн «Pikakoivaline isa»

SININE KOLMAPÄEV

Iga kuu esimene kolmapäev oli tõeliselt räbal päev, mida oodati hirmuga, kannatati mehiselt ja unustati kiiresti. Iga põrand pidi olema plekita, iga iste tolmukübemeta ja iga voodi kortsudeta, üheksakümmend seitse kössitõmbunud väikest kasvandikku tuli pesta ja kammida ja riietada puhtamasse ülikonda, ja igale neist tuli meenutada, et esineksid vastusega „jah, härra“ või „ei, härra“, kui hooldaja neid kõnetab.

See oli kibe aeg; ja vaene Jerusha Abbott, kes oli kõige vanem kasvandik, pidi seda kõike taluma. Aga see eriline esimene kolmapäev, nagu ta eelkäijadki, lõpuks ometi venis õhtule. Jerusha põgenes köögist, kus oli valmistanud võileibu varjupaiga külalistele, et alata ülakorral oma igapäevast tegevust. Tema erilise hoole alla kuulus tuba, kus üksteist väikest jõmpsikat, vanuselt neljast kuni seitsmeni, okupeerisid seitse rittaasetatud voodikest. Jerusha koondas oma hoolealused, korraldas nende kortsunud kleite, pühkis ninasid ja viis nad söögituppa, kus hoidis nad vaos sel õnnistatud poolel tunnil, mil nad sõid kuivatatud ploomipudingit ja jõid piima.

Jerusha nõjatas aknalauale ja surus tuksuvad meelekohad vastu külma klaasi. Ta oli jalul juba kella viiest hommikul. Päev oli väsitav. Polnud kerge täita igaühe soove, saades seejuures tõrelda ja olles tagakiirustatud närvilise majaema poolt. Proua Lippett oma igapäevases tegevuses ei säilitanud seda rahulikku ja hiilgavat auväärilisust, mis sai osaks hooldajaile ja külalistele. Jerusha vahtis üksisilmi üle avara külmanud muru, üle kõrge püstraudaia, mis piiras varjupaika, alla lainetavaile mäe­seljandikele, mis üle külvatud talumajadega. Läbi puude nägi ta kauguses kirikutorni.

Päev oli möödunud päris edukalt, Jerusha vähemalt arvas nii. Hooldajad ja külastav komitee olid teinud ülevaate ja lugenud teadaandeid, ning, joonud oma tee, olid nad nüüd teel koju mõnusate kaminate juurde, et unustada väikesed väsitavad kasvandikud, kuni järgmise kuuni.

Jerusha kummardus uudishimulikult ettepoole, unistav pilk silmis, et jälgida tõldade ja autode voolu, mis veeresid välja varjupaiga väravast. Oma kujutluses ta järgnes algul ühele tõllale, siis teisele, mille sihiks võis olla uhke maja mägisel teerajal. Ta kujutles end kasukmantlis, peas sulega ilustatud kübar, toetumas vastu sõidukit ning ükskõikselt mõnuldes ütlemas sõidukijuhile: „Koju“. Aga ukselävel hajus unistus.

Proua Lippett oli öelnud talle tihti, et kui Jerusha ei loobu oma fantaasiast, siis võib ta sattuda hädaohtu, mis ei viiks teda üle võõra läve. Vaene, elav, seiklushimuline väike Jerusha oma seitsmeteistkümne eluaastaga polnud aga kunagi astunud võõrasse majja; raske oli tal kujutella teiste inimeste tegevust, mis orbudele võõras.

Tommy Dollon, kes oli ühinenud kooriga, tuli lauldes trepist üles ja lähenedes toale paisutas järjest häält. Jerusha laskus aknalaualt, et võtta vastu uusi pahandusi.

„Kes vajab mind?“ katkestas ta Tommy laulu kartliku häälega.