Читать онлайн «Bancrofti strateegia»

PROLOOG

Ida-Berliin, 1987

Tinahall taevas tõotas peatset sadu, aga vihm lasi end oodata. Õhuski oli ootust, millegi eelaimdust. Noormees kõndis Unter den Lindenilt Marx-Engels-Forumile, kus sotsialismi sakslastest isade hiiglaslike pronkskujude mittemidaginägevad silmad jõllitasid kesklinna ainiti ja pinevalt. Kivist friis nende selja taga kujutas kommunistliku riigi alamate õnnelikku elu. Ikka veel mitte piiskagi vihma. Aga varsti. Üsna pea pilved rebenevad, taevas avaneb. See on ajalooline paratamatus, mõtles mees sotsialistide kõnepruuki jäljendades irooniliselt. Ta oli saagijahil kütt – ja jõudnud kütitavale lähemale kui kunagi varem. Just seetõttu oli äärmiselt oluline talitseda pinget, mis temasse oli kogunenud.

Ta nägi välja nagu miljonid teised selles end töölisparadiisiks kuulutanud linnas. Tema riided olid pärit Centrum Warenhausist, määratu suurest kaubamajast Alexanderplatzil, sest nii silmapaistvalt viletsa kvaliteediga rõivaid ei müüdud sugugi igal pool. Ida-Berliini tööorja ei meenutanud aga lihtsalt riietus, asi oli kõnnakus – tema raskes, taltsas, lohisevas sammus. Miski ei vihjanud sellele, et ta oli vaid kakskümmend neli tundi varem saabunud läänest ning olnud kõigest mõni hetk tagasi veendunud, et ei ärata millegagi tähelepanu.

Adrenaliinisööst pani naha kirvendama. Talle näis, et kuuleb selja taga Karl-Liebknecht-Strassel kostnud samme.

Kõik sammud on ühesugused ja ometi erinevad – neil on isemoodi raskus ja kiirus, isemoodi on jalatsitaldade koostis. Sammud on linna solfedžo, oli üks Belknapi juhendajatest talle öelnud: nii tavalised, et jäävad märkamatuks, aga treenitud kõrvale ometi sama selgesti eristatavad nagu hääled. Kas Belknap oli need õigesti ära kuulnud?

Võimalust, et teda jälitatakse, et saanud ta endale lubada. Ta pidi eksima.

Või tuli tal see asi korda ajada.

USA välisministeeriumi ülisalajase haru, Konsulaaroperatsioonide nooremametnikul Todd Belknapil oli juba teatav maine – ta suutis üles leida mehi, kes ei soovinud, et neid leitaks. Nagu jäljeajajad ikka, töötas temagi kõige meelsamini üksinda. Kui eesmärk oli kedagi jälgida, sobis selleks meeskond – mida suurem, seda parem. Aga inimest, kes oli nagu õhku haihtunud, ei olnud võimalik tavakombel jälitada. Niisugustel juhtudel suunati kõik organisatsiooni ressursid jälitamisse, selline oli ettenähtud protseduur. Ent KonsOpi meisterspioonid olid juba mõni aeg tagasi avastanud, et üksiku andeka väliagendi väljasaatmisel on omad eelised. Lasta tal omapäi ilma peal ringi liikuda, koormamata teda kuluka kaaskonnaga. Vabana järgima oma kujutlusvõimet ja kõhutunnet. Vabana järgima oma nina.