Читать онлайн «Väike lord Fauntleroy»

Suur üllatus

Cedric ei teadnud enesest mitte midagi. Keegi polnud temale sellest kõnelnud, kes ta oli. Ema jutu järele ta teadis ainult seda, et ta isa oli inglane. Isa suri juba siis, kui ta oli alles väike poiss. Isast mäletas ta ainult niipalju, et ta oli suur, siniste silmadega, pikkade vurrudega ja et tore oli tema seljas ratsutada.

Pärast isa surma leidis Cedric, et parem on emaga isast mitte kõnelda. Kui isa oli haige, saadeti Cedric kodunt ära, ja kui ta ükskord jälle tagasi tuli, oli kõik juba möödas. Ema, kes ka oli haige olnud, võis juba veidi akna all istuda. Ta oli väga kahvatu ja kõhn ning naeratus oli tema näolt kadunud. Ta silmad olid muutunud suureks ning kurvaks ja ta oli üleni mustas riides.

„Kallim,” ütles Cedric (isa oli ema kallimaks hüüdnud, nii õppis ka poeg ema hüüdma), „kas isal on juba parem?”

Cedric tundis, kuidas ema käed värisesid. Ta tõstis oma kähara pea ja vaatas emale silmi. Seal oli midagi, mis andis temale tunda, et ema hakkab nutma. „Kallim,” ütles Cedrik, „kas isa on juba terve?”

Äkitselt käskis temale ta väike armastav süda käed ema kaela ümber panna ja teda lakkamatult suudelda. Ema pani oma näo poja õlale ja nuttis kibedasti. Seejuures hoidis ta teda kõvasti kinni, just kui poleks ta teda kunagi lahti tahtnud lasta.

„Jah, ta on terve,” nuuksus ema, „ta on üsna… üsna terve. Kuid meie ei jäta teineteist maha. Ei iialgi!”

Väike Cedric sai aru, et ta suur isa ei tule enam iialgi tagasi, et ta on surnud, nagu teised kõnelesid. Aga ta ei saanud aru, miks kõik nii kurvad olid.

Et ema alati nuttis, kui ta isast kõneles, siis jõudis Cedric salaja otsusele isast mitte kõnelda. Samuti leidis Cedric, et emale on parem, kui ta ei istu üksi akna või kamina juures ega jää mõtlema.

Nad elasid väga üksildast elu ja tundsid vähe inimesi.

Cedric märkas seda alles siis, kui oli kasvanud suuremaks. Tema ema oli olnud orb ja üsna üksi siin maailmas elanud, kui isa ta kosis. Cedriku ema oli väga ilus ja elas seltsilisena ühe rikka vanaproua juures, kes polnud temale mitte väga sõbralik. Ühel päeval nägi teda seal kapten Cedric Errol, kes tuli sinna majja külla, pisarsilmil trepist üles jooksvat. Ta näis nii süütu, nii armas ja üllas, et kapten teda enam ei suutnud unustada. Pärast mitmesuguseid imelikke juhtumeid nad õppisid teineteist tundma ja armastama. Nad abiellusid, kuigi seega nii mitmelegi inimesele sünnitasid meelepaha.

Kõige vihasem oli kapteni isa, väga rikas ja tähtis aadlimees Inglismaal, kel oli peale väga halva iseloomu veel suur viha Ameerika ja ameeriklaste vastu. Tal oli peale kapten Cedricu veel kaks vanemat poega. Seaduses oli ette nähtud, et vanim poeg pidi pärima perekonna nime ja mõisad, mis olid väga rikkad ning toredad. Vanima poja surma puhul oleks pärijaks saanud järgmine poeg. Nii oli noorimal pojal suure perekonna liikmena vähe lootust saada kord rikkaks meheks.

Kuid loodus oli annetanud talle head omadused, millised puudusid tema vanemail vendadel. Ta evis ilusa näo ja tugeva ning kuningliku keha. Ta naeratus oli rõõmus ja hääl pehme ning armas. Ta oli vahva ning suuremeelne ja omas parima südame maailmas. Seejuures ta näis omavat võime sundida kõiki end armastama. Kuid nii polnud lugu tema vanemate vendadega, ükski neist polnud ilus, hea ega tark. Juba poisikestena nad polnud lugupeetud. Kui nad käisid koolis, ei hoolinud nad õppimisest, vaid raiskasid mõlemad aega ja raha ning leidsid vähe õigeid sõpru.