Читать онлайн «Surev dändi»

Proloog

Kaks sekundit. See oli kõik, mis tema hävitamiseks ja elu purustamiseks vaja oli. Kaks armetut sekundit.

Pahatahtlikud mõtted ei andnud talle öösiti rahu. Nädalate kaupa olid need teda ärkvel hoidnud. Alles päeva ja öö piirimail vajus ta lõpuks vabastavasse unne. Mõneks tunniks pääses ta mõtetest. Seejärel ärkas ta taas pealesunnitud põrgus. Üksildases, eraklikus infernos, mis möllas talitsetud pealispinna all. Tal ei saanud seda kellegagi jagada.

Nende kahe sekundi jooksul oli ta, pea ees, sügavmusta kuristikku kukkunud. Eluski poleks ta osanud endale ette kujutada, et tõde võib olla nii halastamatu.

Võttis natuke aega, enne kui ta mõistis, mida ta peab tegema. Aeglaselt ja vääramatult jõudis arusaamine talle kohale. Ta pidi sellega üksi toime tulema. Tagasi pöörduda oli võimatu, polnud ühtegi tagaust, kust välja hiilida ning maailma ja iseenda ees teeselda, nagu poleks midagi juhtunud.

Kõik algas sellest, et ühel päeval sai ta ootamatult teada saladuse ega osanud sellega midagi pihta hakata. Mõnda aega käis teadmine temaga kaasas. See sügeles, hõõrus ja ärritas nagu haav, mis on uuesti lahti läinud ega taha paraneda.

Võib-olla oleks ta lasknud kõigel pikkamööda unustuse hõlma vajuda. Veennud ennast, et kõige parem on asi sinnapaika jätta.

Kui vaid uudishimu poleks sundinud teda edasi uurima, mitte unustama, vaid rohkem teada saama.

Saabus saatuslik päev, ehkki alguses ta seda ei teadnud. Teadvus ei adunud seda. Võib-olla aimas keha vaistlikult ohtu. Võib-olla ka mitte.

Ta oli üksi kodus. Suure osa ööst oli ta unetult lamanud ja mõelnud sellele, mis oli teda viimaste nädalate jooksul painanud. Jõudu kokku võttes tuli ta voodist välja, kui päev akna taga valgenema hakkas.

Söögiisu ei olnud, vaevaga suutis ta vaid tassi teed juua. Ta istus köögilaua taga ja vaatas tükk aega läbi aknataguse halli ilma paistvat korrusmaja. Lõpuks sundis stress teda korterist väljuma.

Oli juba hiline hommikupoolik, aga nagu alati novembris, ei läinudki õues õieti valgeks. Räpakaspruun lumi kattis kõnniteid ja inimesed kiirustasid üksteisele pilku heitmata läbi lörtsi. Niiske läbitungiv külm ei võimaldanud rõõmsat jalutuskäiku.

Ta otsustas hetkeajele järele andes ilma erilise põhjuseta uuesti samasse kohta sõita. Kui ta vaid oleks teadnud, mis järgneb, poleks ta seda teinud. Kuid nüüd oli see otsekui saatusest määratud.

Kui ta kohale jõudis, hakkas mees parajasti ust lukustama. Varju hoides järgnes ta mehele, kui too bussipeatusesse läks. Buss tuli peaaegu kohe. See oli rahvast täis, vahekäigus seistes riivasid nad peaaegu teineteise õlga.