Читать онлайн «Öökull»

Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

Ühel reedesel päeval 1972. aasta kevadel, kui Sandefjordi kirikuõpetaja hakkas pühakoda sulgema, tulid talle väga erilised külalised, mistõttu ta eelistas pisut kauemaks tööle jääda.

Noort naist ei olnud ta varem kohanud, meest aga teadis küll. See oli linna kõige silmapaistvama mehe vanem poeg. Tema isa oli laevaomanik ja mitte ainult üks riigi rikkamaid mehi, vaid ka kiriku tugisammas, kelle kümne aasta tagune annetus oli võimaldanud tellida suure jämedalt nikerdatud mahagonist altarimaali, mille üle kirikuõpetaja oli erakordselt uhke. Maali oli teinud kunstnik Dagfin Werenskiold ja see kujutas seitsetteist stseeni Kristuse elust.

Mehel ja naisel oli väga eriline palve. Nad soovisid abielluda ja palusid, et õpetaja nad salaja paari paneks. Palve polnud sugugi ebatavaline, aga seda ümbritsevad asjaolud olid nii kummalised, et kirikuõpetaja arvas algul, et temaga tehakse nalja. Aga kuna ta tundis laevaomanikku ja teadis, kui usklik ja konservatiivne see vana mees on, sai ta peagi aru, et paaril on tõsi taga. Viimasel ajal oli laevaomanik olnud väga põdur ja räägiti, et ta hakkab surema. Noor mees, kes nüüd õpetaja ees istus, pidi saama hiigelpäranduse, aga selleks oli isa seadnud talle ühe tingimuse. Perekonda ei tohtinud sattuda võõrast verd. Naisel, kellega tema pärija otsustab abielluda, ei tohi mingil juhul varasemast abielust lapsi olla. Siin oligi konks. Noorel naisel, kellesse laevaomaniku poeg oli sügavalt armunud, olid lapsed. Kaheaastane tütar ja nelja-aastane poeg. Lapsed pidid kaduma ja õpetaja pidi noored paari panema, et naine paistaks selline, nagu konservatiivne laevaomanik nõudis. Kas seda annaks korraldada?

Plaan, mille paar oli valmis sepitsenud, oli järgmine: mehel oli Austraalias üks kauge sugulane.

Kirikuõpetaja tegi näo, nagu mõtleks järele, kuigi oli juba otsustanud. Ümbrik, mille mees diskreetselt tema ette lauale oli pannud, oli paks. Miks mitte hädas noori aidata? Vana laevaomaniku nõue ei olnud ju sugugi mõistlik. Õpetaja nõustus paari laulatama ja väikesel tseremoonial, mis korraldati lukus kirikus värviküllase altarimaali all, pandi noored nädal hiljem paari.

Pisut vähem kui aasta hiljem, 1973. aastal, tuli kirikuõpetajale taas kord külaline, seekord noor naine üksinda. Naine oli ilmselgelt mures ja rääkis, et ei oska kellegi teise poole pöörduda. Midagi oli korrast ära. Ta ei olnud oma lastest sõnagi kuulnud. Talle oli lubatud pilte saata ja kirjutada, aga ta ei olnud saanud midagi, mitte üht sõna, ja ta hakkas lausa kahtlema, kas seda Austraalia sugulast üldse oligi. Naine rääkis ka, et mees, kellega ta oli abiellunud, ei olnud selline, nagu ta oli arvanud. Nad ei rääkinud enam omavahel, magasid eraldi tubades ja mehel oli saladusi, tumedaid saladusi, asju, mida naine ei söandanud välja öelda ja millele ta ei julgenud isegi mõelda. Kas õpetaja saaks midagi teha? Kirikuõpetaja rahustas teda, ütles, et aitab muidugi, mõtleb asja üle natuke. Ta palus naisel mõne päeva pärast tagasi tulla.