Читать онлайн «Poiss pimedusest»

Samuel Bjørk

Poiss pimedusest

Norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming

Originaal: Samuel Bjørk

Gutten som elsket rådyr Vigmostad Bjørke

Toimetanud Saima Noor

Kujundanud Piia Stranberg

Copyright © Samuel Bjørk 2018

Published by agreement with Ahlander Agency Autoriõigus tõlkele: Sigrid Tooming ja OÜ Eesti Raamat, 2019

ISBN 978-9949-683-04-8

ISBN 978-9949-683-05-5 (epub)

ISBN 978-9949-683-30-7 (epub)

E-raamat OÜ Flagella

1999. aasta esimesel jõulupühal sõitis üks pensionär Oslost üle mägede Hemsedali. Ta oli seitsmekümne ühe aastane, leskmees ja veetnud jõulu õhtu tütre pool. Ta armastas seda teekonda kahel põhjusel. Esiteks oli linn talle vastukarva. Alati oli hea, kui sai inimestest ja nende lõpututest vajadustest eemale pääseda. Teine põhjus oli see, et talle meeldis viibida selles erakordselt kaunis looduses. Metsad, mäginõmmed, mäetipud, järved, kõik aastaajad ühtviisi vaimustavad. Norra oma parimal kujul. Puhas ilu, nii kaugele, kui silm ulatus. Sel aastal oli talv saabunud varakult ja kui nõiduslik lumi maha tuli, tekkis tunne, nagu sõidaksid mööda vaikset ja kaunist postkaarti. Tavaliselt. Kuna vana mehe silmanägemine polnud kiita, oli ta meeleheitlikult püüdnud varakult teele asuda, et kojusõitu nautida. Valges. Aga seekord ei õnnestunud tal õigel ajal uksest välja saada. Pimedus. Ta ei armastanud seda. Üks asi oli istuda kodus kamina ees, siis pimedus teda ei häirinud ja tal ei olnud selle vastu midagi, et maakera oli oma telje ümber niiviisi pöörelnud, et tema kord oli olla ööst ümbritsetud, ei, see oli tegelikult päris õdus. Valada endale klaasike kangemat. Pugeda diivanile pleedi alla, kui öine loomaelu ärkas ja pakane korralikult näpistas, nii et paksud palkseinad paukusid. Aga autos! Nii kaugel kodust! Ei, see ei meeldinud talle. Vana mees võttis kiiruse maha ja lähendas näo veelgi tuuleklaasile.

Ta oli ostnud autole uued lisa laternad. Võimsad tuled sääraseks hädakorraks nagu praegu, ja lülitas need sisse, kui pilved liikusid üle taeva ja katsid viimase kahvatu paiste, mis kuu oli talle kinkinud. Äkitselt valitses jääkülm kottpimedus. Vana mees hingas sügavalt ja kaalus hetkeks, kas mitte kinni pidada ja ootama jääda. Loll mõte muidugi. Väljas oli peaaegu miinus kakskümmend kraadi ja ta oli inimestest kaugel. Tuli lihtsalt välja kannatada. Saada hakkama nii hästi kui võimalik. Vana mees hakkas just raadiot käima panema, et leida midagi, mis teda ärkvel hoiaks, kui esituled tabasid äkki midagi, mis pani ta mõlema jalaga põrandat sõtkuma.

„Mis, pagan!“

Keegi seisis keset teed.

„Mis, pag... ?“

Viiskümmend meetrit.

Kakskümmend meetrit.

Kümme meetrit.

Ta raius meeleheitlikult piduripedaali, tundis, kuidas süda tõusis kurku, sõrmenukid tõmbusid rooli ümber valgeks, maailm tema ees varises põrmuks, kuni auto lõpuks pidama sai.

Seitsmekümne ühe aastane mees hingeldas ägedalt. „Mis, pagan, see on?“

Tema ees maanteel seisis väike poiss. Liikumatult.

Siniste huultega.

Metskitsesarved peas.

I osa

APRILL 2013