Читать онлайн «Armastus külmas kliimas»

Автор Нэнси Митфорд

Originaali tiitel:

Nancy Mitford

Love in a Cold Climate

Penguin Books

1980

Korrektuuri lugenud Eha Kõrge

Kujundanud Britt Urbla Keller

ISBN 978-9985-3-4658-7

ISBN 978-9985-3-4702-7 (epub)

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2019

Trükikoda Pakett AS

Lord Bernersile

ESIMENE OSA

1

Ma olen kohustatud alustama seda lugu lühikese ülevaatega Hamptoni perekonnast, sest on vaja ükskord lõplikult rõhutada, et Hamptonid olid ühtaegu väga suursugused ja väga rikkad. Pilguheidust Burke’i või Debretti aadliregistrisse piisaks täiesti selle selgekssaamiseks, aga need mahukad köited ei ole alati kättesaadavad ning lord Montdore’i õemehe Boy Dougdale’i selleteemalised raamatud on kõik läbi müüdud. Tema suur snobismialane ja napp kirjanduslik anne on tekitanud kolm üksikasjalikku uurimust tema naise esivanemate kohta, kuid neid saab lugeda praegu üksnes siis, kui paluda raamatukaupmehel muretseda pruugitud eksemplarid. (Raamatukaupmees paneb kuulutuse oma ärilehte The Clique: „H. Dougdale, ükskõik milline teos”. Teda tabab raamatute tulv, igaühe hind umbes üks šilling, ning ta teatab siis oma kliendile uhkelt, et „tal on õnnestunud hankida soovitud teos”, andes mõista, et selleks on kulunud tunde hoolikat otsimist müügilettidel, hind on väga odav, 30 šillingit kolme raamatu eest. ) „Georgiana, leedi Montdore ja tema ringkond”, „Suurejoonelised Montdore’id” ja „Hamptoni vanad kroonikad” on kirjutamise ajal mu kõrval ning ma näen, et esimese köite avalõik kõlab järgmiselt:

„Kaks daami, üks tumedapäine, teine blond, mõlemad noored ja kaunid, sõitsid ühel ilusal maihommikul kärmelt väikese Kensingtoni küla poole. Need olid Montdore’i krahvinna Georgiana ja tema suur sõber Paddingtoni hertsoginna Walpurga ning nad kujutasid endast nauditavalt elavat pilti, kui nad arutasid hetke kõige põletavamat küsimust – kas tuleb või ei tule anda oma osa vaese kalli vürstinna Lieveni lahkumiskingitusse?”

Raamat on pühendatud Tema Kuninglikule Kõrgusele Venemaa suurvürsti Pjotri abikaasale ja selles on kaheksa üle terve lehekülje ulatuvat illustratsiooni.

Tuleb öelda, et kui see kohutav triloogia algselt ilmus, oli see laenuraamatukogude lugejate seas üsnagi moes.

„Lääne-Inglismaa Hamptonite perekond on väga vana ning isegi Fuller mainib oma raamatus „Auväärsed”, et see on hämmastavalt iidne. ”

Burke’i registris on see õige pisut iidsem kui Debretti raamatus, kuid mõlemad sukelduvad keskaja ududesse ja tirivad sealt välja esivanemaid, kellel on säärased P. G. Wodehouse’i teoste tegelasi meenutavad nimed nagu Ug ja Bert ja Thred ning Walteri Scotti tegelastele osaks saanud saatustega sarnanevad elud. „Kõrgeauline lord sattus häbisse – tal raiuti pea maha – ta mõisteti süüdi – kuulutati lindpriiks – pagendati – raevunud pööbel lohistas ta vanglast välja – ta tapeti Crécy lahingus – uppus koos Valge laevaga – hukkus kolmanda ristisõja käigus – tapeti duellil. ” Neil ammustel udustel aegadel sai kirja panna väga vähe loomulikke surmasid.

Nii Burke kui ka Debrett tunnevad ilmselgelt rõõmu sedavõrd ehedast käsitlusobjektist nagu see perekond, mida ei riku ei kahtlane naisliin ega maade jagamine. Nagu ei suutnud seda rikkuda ka ükski neist jubedatest raamatutest, mis ilmusid üheksateistkümnendal sajandil ning olid pühendunud uurimustele, mille eesmärk oli aadelkonda halvustada ja selle eheduse osas kahtlust külvata. Pikad, kuldsete juustega, abielus sündinud ja väga üksteisega sarnanevad parunid järgnesid üksteisele Hamptonis maadel, mida polnud ei müüdud ega ostetud, kuni 1770. aastal tõi tolleaegne lord Hampton külaskäigult Versailles’sse kaasa prantslannast mõrsja, kellegi Mademoiselle de Montdore’i. Nende pojal olid pruunid silmad, tõmmu nahk ja oletatavasti mustad juuksed – sest need on kõigil tema piltidel puuderdatud. See tõmmu jume ei jäänud perekonnas püsima, sest ta võttis naiseks kuldjuukselise pärijanna Derbyshire’ist ning Hamptonid naasid oma sinikuldse väljanägemise juurde, mille poolest nad on kuulsad tänapäevani. Prantslanna poeg oli üsna terane ja väga tark – ta tegeles väikestviisi poliitikaga ja kirjutas aforismiraamatu. Suur ja eluaegne sõprus regendiga andis talle lisaks teistele soodustustele krahviseisuse. Et tema perekond oli Prantsusmaal jakobiinide terrori ajal tervenisti hukkunud, võttis ta ema nime endale tiitliks. Ta oli tohutult rikas ja kulutas tohutult, talle meeldisid Prantsuse kunstiesemed ning ta muretses endale revolutsioonijärgsetel aastatel suurepärase kogu, milles oli ka palju kuninglikele isikutele kuulunud asju ning teisi, mis olid toodud rüüstatud Hôtel de Montdore’ist Rue de Varenne’il. Et see kogu saaks paigutatud sobivasse ümbrusse, lammutas ta seejärel Hamptonis suure ja lihtsa maja, mille Adam oli ehitanud oma vanaisale, ning vedas kivihaaval (nagu arvatakse tänapäeva Ameerika miljonäride kohta) Inglismaale gooti stiilis Prantsuse lossi. Selle pani ta kokku enda kavandatud toreda torni ümber, kattis tubade seinad Prantsuse tahveldise ja siidiga ning paigutas kõik formaalsele maastikule, mille ta samuti ise kavandas ja istutas. See kõik oli väga suurejooneline ja väga jabur ning sõdadevahelisel ajal, millest ma kirjutan, mõjus see väga vanamoodsalt. „Küllap see on ilus,” öeldi tavaliselt, „aga ausalt öeldes mina seda ei imetle. ”