Читать онлайн «Kremli haigla saladused»

Eessõna asemel

ehk klassiku nali

Aastate kulgedes uni kaob ja mitte mingisugused tabletid ei aita. Otsin mälus midagi head, et tukastada kas või kaks-kolm tunnikest … Küll meenutan lapsepõlve, küll tavalist teed oma kunagisse haiglasse.

Minu kodu asus Lavrušinskis, mida kutsuti kirjanike koduks. Tulin alati tööle jala. Läksin üle Suure kivisilla, siis üle Väikese kivisilla, läbi Aleksandri aia, põikasin läbikäiku ja olingi tänaval, kus asus meie haigla. Ühe küljega avanes see Uus-Arbatile, tookordsele Kalinini prospektile, teise poolega Granovski tänavale. Haiglat nii kutsutigi – haigla Granovskil või lihtsalt Kremljovka, ehkki mingit silti haiglal polnud. Mulle meeldisid väga need hommikused jalutuskäigud.

Aga unes näen millegipärast hoopis midagi muud: nooruslikke, minu sõjapäevade haigete anuvaid silmi … Kuulen üha neid talumatuid sõnu „gaasgangreen … teetanus … amputatsioon. “

Ja võtan taas kätte skalpelli ja lõikan, lõikan elavat liha …

Kremli haigeid näen unes harva … Kui ehk siis too eesriide tagant sirutunud jalg mädanikuga suurel varbal, mis mulle otse näkku tungis. Sel hetkel ma alati ärkan ja hakkan meenutama, kuidas kõik tookord toimus.

Kord helistas tundmatu inimene minu ukse taga ja teatas, et auto on maja ees ja varustatud kõigeks vajaminevate instrumentide ja steriilse materjaliga. Minul on vaja kohe teele asuda. Meile ei öeldud mitte kunagi, kuhu ja kelle juurde meid sõidutati. Nii ka seekord. Küsimusi esitada oli keelatud. Kutsuja viitas vaid võimalikule väiksemale kirurgilisele sekkumisele. Üldiselt – mitte midagi erilist.

Ja tõepoolest, sõidame meditsiiniõega eriautos, mis varustatud kõige vajalikuga, kaasa arvatud steriilne kirurgiline instrumentaarium. Auto aknad sellised, et seest välja midagi ei näe.

Sõitsime kuhugi linna taha. Meid juhatati suvilat meenutava hoone teisele korrusele. Siseneme magamistuppa. See on peaaegu mööblita. Eeldan, et voodi asub eesriide taga. Saatja näitab mulle koha kätte.

Hiiglasuur tühi ja süngevõitu kardinatega tuba. Juba teel teatas meid saatev isik, ebamäärase välimusega, nagu oleks näol kandnud maski, viisakalt:

„Teil tuleb tegutseda vaikides, mitte mingisuguseid küsimusi ega kõnelemist ei tohi olla. “

Eesriiet nihutati kõrvale ja ma nägin jalga. Suurel varbal oli suur mädakolle. Hakkasin tegema kõike, mida sel puhul vaja teha – tuimestus, mädakolde avamine, loputamine. Õde ulatas instrumente, samuti vaikides. Kogu selle aja jooksul ütlesin ainsad vajalikud sõnad, et neid eesriide taga olev haige kuuleks:

„Osa küünt tuleb eemaldada. “ Eesriide taga vaikus. Saatja sõnas:

„Tehke kõik, mida vajalikuks peate. “

Operatsioon vältas peaaegu kaks tundi. Nähtamatu haige hingas selle aja jooksul vaid mõned korrad kramplikult sisse, nähtavasti mingit valu ta siiski tundis.