Читать онлайн «Naissaatana surm»

Автор Фэй Уэлдон

Originaali tiitel:

Fay Weldon

Death of a She Devil

Head of Zeus Ltd

2017

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Eda Posti

Kujundanud Anne Pikkov

Copyright © Fay Weldon, 2017

© Tõlge eesti keelde. Tiiu Marie Kraut, 2018

ISBN 978-9985-3-4489-7

ISBN 978-9985-3-4610-5 (epub)

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2018

Trükikoda Printon AS

ESIMENE OSA

1.

Mu lapsed ei räägi minuga …

Kui naissaatan nüüd hommikuti ärkab, peab ta endale meenutama, kes ta on.

Ma käin nüüd kaheksakümnendaid ja ei näe mitte kedagi, kes sobiks minu jalajälgedes astuma. Keda ma saan enda järglasena usaldada? Mu lapsed ja nende lapsed isegi ei räägi minuga. Kes võtab kõik üle siis, kui mind enam ei ole, kes hüppab igal hommikul voodist välja, et maailmal silma peal hoida ja seda paremaks muuta? Kes hakkab Kõrges tornis valitsema?

Kuid ma olen leedi Ruth Patchett, naissaatan. Mina olen see, kelle käes on ülemvõim Kõrges tornis ja kõigis selle satelliitides. Mina olen Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi ehk SVI president ja tegevjuht. Omal ajal valitses siin Kõrges tornis Mary Fisher, romantiliste romaanikeste jumalavallatu sepitseja, kuid tema on ammuilma surnud ja läinud. Seal, kus tema kunagi šampanjat rüüpas, lõhnaküünlaid põletas ja teiste naiste mehi magatas – eeskätt minu oma –, kamandan ja käsutan nüüd mina, Ruth Patchett, naissaatan. Olen sama kõlblik nagu ükskõik milline mees ning kuulutan tänapäeva tõeliste, uhkete ja ausate töölisnaiste võitu – nende võitu, kelle meie vabaks lasksime. Tuulest on viidud Mary Fisheri eputavalt naeratavad lihtsameelsed nukukesed, kes volksutavad imetlevalt oma hirvesilmi tiiraste saurusmeeste poole, ja jumal tänatud selle eest – ehkki kui järele mõelda, siis on kadunud ka tiirased mehed. Tiirasus on nii ajast ja arust.

Ent sellegipoolest ärkan ma hommikuti rahutult. Ja valuledes, nagu see kaheksakümne nelja aasta vanuses tavaline on. Kõik ei ole sugugi hästi.

Kas see on südametunnistus, mis mind vaevab? Kui ma põrandale astun, tundub see värisevat – on see meri, mis peksab vastu neid kaljusid, millel Kõrge torn seisab, või on mu luud-liikmed lihtsalt vanaks jäänud? Olen alati andnud endast parima, seda kindlasti, omaenda loomuse piirides. Mina ei kanna endas mingit süüd. Miks mind siis nii väga vihatakse? Miks ma ise ennast vihkan?

Miks keegi mulle kohvi ei too? Aeg on ju ometi sealmaal?

Hommikuvalgus immitseb rulooservade vahelt sisse. Mul on vaja tööd teha. Rahvas vajab mind.

Naised vajavad mind.

2.

Heidame nüüd pilgu Bobbole …

Naissaatana abikaasa on üheksakümmend neli aastat vana, voodisse aheldatud ja põeb Alzheimerit.

Ruth hoiab oma ropu suuga vana sokku elus Kõrge torni Laternatoas – kui te minult küsite, siis ainult selleks, et kahjurõõmu tunda. Ta on endiselt Bobbo naine, kuid ei käi kunagi meest vaatamas. Mõelda vaid, et mina, Mary Fisheri vaim, kes ma itken ja halan Kõrge torni ümber lõõtsuvates tuultes, olin omal ajal sellesse soonilisse vastikusse vanasse võllarooga nii armunud! See tundub peaaegu uskumatu. Püüan lennult ta mõtteid. Mõistagi on see rohkem halbade tunnete virvarr kui mõtted, aga lubage mul neid teile tõlkida. Mida ta seal praegu pobisebki?