Читать онлайн «Top Dogg»

Printon Trükikoda AS

SVENSK DAMTIDNING

Seltskonna koorekiht avas Buchardsis näituse

Prints Carl Philip ja tema disainerist sõber Joakim Andersson polnud sugugi ainsad prominendid, kes kohale saabusid, kui CoolArt ja Buchards avasid oma ainulaadse kunsti näituse. Avamisel said kokku Stockholmi eliit ja kunstimaailma tipptegijad.

Svensk Damtidning märkas teiste seas ka uustulnukat Stockholmi kunstikogujate seltskonnas, noort ärimeest Hugo Pedersoni koos kauni abikaasa Louise’iga. Mõlemad on väga suured kunstihuvilised ja kuigi nad on kunsti kogunud kõigest kaks aastat, on neil Svensk Damtidningi allikate andmetel õnnestunud kokku panna vägagi arvestatav nüüdiskunsti kogu.

„Ma olen alati armastanud kõike õrna ja haruldast,” teatab Hugo meie reporterile rõõmsalt.

Hugo Pederson tegutseb investeerimisfirmas Fortem ja lühikese aja jooksul on saanud temast mitmete kunstnike metseen.

„Kui sul on õnnestunud natuke raha teenida, tuleb seda ka tagasi anda,” ütleb Hugo Pederson ja liigub koos oma elevil abikaasaga Buchardsi külaliste hulgas edasi.

Johan W Lindvall, 2007

PROLOOG

Adan lohistas alumiiniumredeli maja taha ja vaatas rõdu poole. Nystadsgatan: korter asus kõige alumisel korrusel – redeli avamine, rõdupiirde vastu toetamine ja ülesronimine ei tohiks kuigi keeruline olla. Ikkagi: kurat – ta tundis, et teeb kohe püksid täis. Päriselt. Ta peaaegu nägi seda vaimusilmas: tema ise selle kuradi redeli kõige ülemisel pulgal, pruun plekk pükste hargivahes.

Tegelikult oli ta selle asjaga lõpetanud. Ta oli üheksateist täis ja sissemurdmiseks liiga vana, selliste asjadega tegeles ta põhikooli lõpus. Pluss asjaolu, et see käis tema väärikuse pihta.

Nad olid teineteist tundnud lasteaiast saadik, elanud samas hoovis, mänginud samas meeskonnas – nende vanamehed olid isegi endisel kodumaal naabrid olnud. „Bakoolis olime nagu kõik teised, me ei tundnud teineteise vastu rohkem huvi kui hädapärast vaja,” ütles Adani vanamees ikka. „Aga siin arvavad kõik, et me oleme nagu perekond, nagu me oleks üks ja sama isik. ”

Isal oli õigus ja ei olnud ka: Surri oli vend. Ometi käitus ta nagu siga.

Adan tundis rõdupiirde külmust läbi kummikinnaste. Kindad: nii palju rutiini temas endisest ajast siiski oli, sest tema sõrmejäljed olid raudselt vanades registrites olemas. Ta võttis hoogu, päris suur kere tuli üle serva vinnata, ta kaalus kindlasti oma sada kümme kilo. Ikkagi oli kruvikeeraja ta käes kerge ja haare tundus mugav – nagu oleksid ta sõrmed igatsenud seda kasutada, kuigi ta elas nüüdsel ajal tavalist elu: töötas isa ülemuse kullerina, mugis popkorni ja vahtis õhtuti oma tüdrukuga „Luke Cage’i” ja „Faudat”. Kuid kahe nädala eest oli ta käest küsitud, kas ta tahaks pisut lisanutsu teenida. Ei midagi ebaseaduslikku, lihtsalt üks ühepäevane ots vana sõpruse märgiks. Oleks rumal sihukesest võimalusest ära öelda.