Читать онлайн «Vaikiv mets»

Proloog

Kujutage ette suve, mis on napsatud tervenisti 1950. aastate väikelinnas vändatud noortefilmi dekoratsioonidest. See pole mõni Iirimaa õhuline aastaaeg, mis sobiks kunstiasjatundja maitsele: akvarellmaali nüansid, näputäiesuurune pilv ja soe vihm; see on valjusti kaikuv ja pillav suvi, särtsakas, puhas, siiditrükisinine. See suvi purskub su keelel ja maitseb nagu pikad näritud rohukõrred, su oma puhas higi, Marie küpsised, mille aukudest pritsib võid, ja loksutatud punane limonaad, mida joodi puu otsa ehitatud onnides. See kõditab su nahka nagu tuul, mis BMX-rattaga sõites vastu nägu puhub, nagu lepatriinu, kes mööda käsivart üles vudib; see täidab iga hingetõmbe niidetud muru ja lainetavate pesunööriridade lõhnaga; see heliseb ning kaigub linnulaulust, mesilastest, lehtedest, jalgpallimütsudest ja keksusalmidest. Üks! Kaks! Kolm! See suvi ei lõpe kunagi. See algab iga päev Mr. Whippy jäätise reklaamlehtede sajuga ja parima sõbra koputusega, lõpeb pika veniva hämarikuga ja ukseavadel siluettidena seisvate emadega, kes sind koju kutsuvad, võidu leedripõõsaste vahel kiljatavate nahkhiirtega. See on igavene suvi, ehitud oma parimas hiilguses.

Kujutage ette künka otsas kulgevat korrapärast majade labürinti, vaid mõne kilomeetri kaugusel Dublinist. Valitsus kuulutas, et ühel päeval saab sellest äärelinna elujõu pulbitsev ime, ideaalne lahendus ülerahvastatusele, vaesusele ning igale linna hädale; seni seisab siin paar peotäit ühesuguseid kahepereelamuid, veel piisavalt uued, et näida oma künkanõlval ehmunud ja kohmetud. Kui valitsus ülistas McDonald’sit ja kinokomplekse, pakkis mõni noor pere asjad prügikottidesse – et põgeneda kaugemale üürikorteritest ja välikemmergutest, millest 1970. aastate Iirimaal avalikult ei räägitud, või unistasid nad lihtsalt suurtest tagaaedadest ja keksuradadest oma lastele või ostsid nii kodu lähedale, kui õpetaja või bussijuhi palk võimaldas – ning rappusid nüüd mööda kaherööpalist rada, mille keskel kasvas hein ja karikakrad, oma värske algusese poole.

Minge lähemale, järgnege kolmele lapsele, kes ronivad krabinal üle õhukese tellise-betoonmüüri, mis eraldab metsa elumajadest. Need lapsed oskavad oma keha täiusliku säästlikkusega kasutada; nad on voolujoonelised ja uljad, nagu kerged lennumasinad. Valged tätoveeringud – piksenool, täht, A – välguvad nahal, nad on lõiganud plaastri kujunditeks ja lasknud päikesel naha nende ümber pruuniks kõrvetada. Heleblondide juuste lipp lehvib, varbad ja põlv vastu müüri, üles ja üle ja läinud nad ongi.