Jens Lapidus
Vipiruum
Kõvaketas
(Kaheksa aastat tagasi) Kui Cecilia mootori välja lülitas, jättis tekkinud vaikus hetkeks mingit moodi rahu mulje. Praegu oli ta rahust kaugemal kui kunagi varem.
Auto seisis Lillani lasteaia ees kruusasel platsil.
Tavaliselt oleks ta keskkonsooli laekast koti haaranud ja tütart tooma kiirustanud. Alati teel, alati peas juba päevakava järgmine punkt.
Viimastel nädalatel ei suutnud ta seda aga välja kannatada. Elu ei olnud enam mosaiik, vaid maavärisemine, mis ähvardas Cecilia koos perega kaosesse ja alandusse kukutada.
Täna peaks ta tõesti lastele järele tormama, nad on ohus. Selle asemel nõjatus ta seljatoele ega liikunud paigast. Vaikus oli mõnus ja siin ei tule ükski tuttav küsima, miks ta kell neli pärast lõunat autos tukub.
Aga ta ei suutnud silmi sulgeda.
Ta kartis seda, mis võis ilmuda suletud silmade ette.
Umbes tund aega tagasi juhtus midagi, mis muutis kõik. Jälle.
Ta läks Kungsholmenilt metroojaama poole, et tööle sõita. Ülemusele ütles, et peab seljavalu tõttu arsti juurde minema.
Sadas natuke ja vihmapiisad torkisid väikeste nõeltena nägu. Poriloigud meenutasid läikivaid musti plekke.
Ta möödus linnahallist, mille ees seisis kokku seitse turistibussi. Giidi ümber oli kogunenud rühm naisi, kes kandsid nii pakse jopesid, et nägid välja nagu polaaruurijad. Nad seisid tihedalt koos ja nende avatud vihmavarjud moodustasid ilma vastu ühise kilbi.
Et ei peaks neist mööda trügima, läks Cecilia üle tänava. Edasi kiirustades tekkis tal imelik tunne. Tema selja taga ületas kümne meetri kaugusel tänava ka üks sügavalt pähe tõmmatud talvemütsiga mees. Ka tema kõndis kiiresti. Kas sama mees ei teinud enne polikliiniku vastas 7-Eleveni kioski ees suitsu? Nagu oleks midagi oodanud. Kas ta ootas, millal Cecilia välja tuleb?
Samal hetkel helises Cecilia mobiil. Varjatud number.
„Kas ma räägin Cecilia Emanuelssoniga?”
Küsija oli meesterahvas.
„Jah, see olen mina. ”
„Tore. Ma tahtsin ainult öelda, et sinu mees on meie käes. ”
„Mis mõttes?”
„Pööra ümber. ”
Cecilia keeras ringi, eemal läksid turistid raekoja sissepääsu poole. Ta otsis pilguga. Teisel pool tänavat jalutas ülikonnas mees, vihmavari käes. Siis märkas Cecilia talvemütsiga meest. Too nõjatus temast kiviviske kaugusel vastu laternaposti. Tundus, et vihmast ta ei hooli. Mees surus mobiiltelefoni vastu kõrva. Kui ta nägi, et Cecilia on ta üles leidnud, siis tõstis telefoni, nagu lehvitaks.
Siis kostsid torus tema sõnad: „Ole nüüd vait ja kuula. Asi on väga lihtne. Mats on meie käes. Ja me jälgime sind kõikjal. Kui sa politseiga ühendust võtad või teeb seda keegi teine, siis lööme Matsi maha. Tahtsin sulle lihtsalt teada anda. ”
Praegu peaks ta ukse lahti virutama ja jooksuga Lillani ja Benjamini ära tooma. Siis tuleks lennuväljale sõita ja esimese võimaliku lennuga vanemate juurde põgeneda. Politseile ei saa enne teatada, kui ta on läbi mõelnud, mida see kõik tähendab. Kõigepealt tahaks lapsed üldse Stockholmist kaugele kindlasse kohta saada.
Sellegipoolest ei tihanud ta autost väljuda.
Ta mõtles, kuidas kõik nii sai minna.
